Rahvusvaheline kaubandus ja logistika on keeruline. Riikidel on erinevad seadused ja eeskirjad ning nende järgmine ja mõistmine võib üpris väljakutsuv olla. Seetõttu on kehtestatud standardiseeritud ülemaailmsed tarneklauslite reeglid, mida tuntakse levinumalt nime all Incoterms.
Tarneklausel või -tingimus on standardleping, mida kasutatakse ostja ja müüja vahelise vastutuse määramiseks. Lihtsamalt öeldes määravad tarnetingimused kindlaks, kui kaugele tarneprotsessis tarnija kauba liikumise tagab ja millisel hetkel ostja veoprotsessi üle võtab.
Tarnetingimuste puhul tuleb arvestada peamiselt kahe aspektiga:
Lisaks määravad mõned tarneklauslid kindlaks selle, kas kaup peab kindlustatud olema.
Tarneklauslitega (Inglise keeles „Incoterms“) peavad varem või hiljem kokku puutuma kõik rahvusvaheliselt kaupa vedavad isikud. Incoterms on lühend rahvusvahelistest kaubandusklauslitest (International Commercial Terms) – eelnevalt määratletud kaubandustingimuste kogum, mis on seotud rahvusvahelise kaubandusõigusega. Need tingimused määravad kindlaks kaupade ostu või müügiga seotud poolte õigused ja kohustused.
Miks on tarneklauslid vajalikud? Kuna rahvusvaheline kaubandus ja logistika on keeruline ning erinevatel riikidel on erinevad seadused ja eeskirjad, mida on sageli keeruline mõista ja järgida. Rahvusvaheliste saadetiste puhul tekib seega oht, et eri riikides võidakse eeskirju erinevalt tõlgendada. Selleks, et rahvusvaheline kaubavedu nii ostjate kui ka müüjate jaoks arusaadavamaks muuta, ongi kehtestatud ülemaailmsed eeskirjad, mida nimetatakse tarneklausliteks ehk Incoterms-ideks.
Incoterms® 2020.
Rahvusvahelised tarnetingimused tunneb ära kolmetähelise lühendi järgi, mis esinevad kõige sagedamini rahvusvaheliste kaubavedude müügilepingutes. Tingimuste eesmärgiks ongi pakkuda müügilepingutes standardlahendust tarnekulude, riskide ja vastutuse jagamiseks ostja ja müüja vahel. Rahvusvaheliste kaubavedude puhul on seega väga oluline, et nii ostja kui müüja oleksid teadlikud erinevate tarneklauslite tähendusest.
Tarneklausleid tähistatakse kolme tähega, millele järgneb asukoht: nt CIF London. See lühike tähistus annab ostjale ja müüjale korraga teavet nii tarne reeglite, riskide kui kulude kohta konkreetse asukoha osas. Et tarneklauslite tähendust mõista, tuleks kõigepealt alustada erinevate tarnetingimuste liigitusest.
Nimelt on kokku olemas 11 tarneklauslit, mis määratlevad, kes mille eest rahvusvahelistes tehingutes vastutab: EXW, FCA, FOB, FAS, CPT, CIF, CFR, CIP, DPU, DAP, DDP. Erinevate transpordiliikide puhul kasutatakse ka erinevaid termineid. Vastavalt transpordiliikidele on tarneklauslid jagatud kahte kategooriasse:
Uusim tarneklauslite kogum, mida tuntakse kui Incoterms 2020, on rahvusvaheliste tarnetingimuste üheksas ametlik versioon ja see avaldati 10. septembril 2019. Rahvusvaheline Kaubanduskoda avaldas esimese teose rahvusvaheliste kaubandustingimuste kohta 1923. aastal, kuid esimesed tarnetingimused avaldati ametlikult 1936. aastal ja järgnevatel aastatel on neid järgemööda ajakohastatud.
Kuigi tarneklausleid kasutatakse selleks, et rahvusvahelistes vedudes reeglite osas selgus tagada, võivad need esmapilgul üsna raskesti mõistetavad tunduda. Tavainimesele ei pruugi “’FCA tarnetingimus” palju tähendada. Kolmanda osapoole logistikafirmad nagu MyDello tegelevad tarnetingimustega iga päev, kuid on väga oluline, et nii ostja kui ka müüja mõistaksid täpselt, mida nad rahvusvahelises müügilepingus kokku leppides allkirjastavad.
Lisaks määravad mõned tarneklauslid kindlaks, kas kaup tuleb kindlustada. Tarnetingimuste unarusse jätmine või neist valesti aru saamine tähendab, et saadetise maksumus võib olla palju suurem kui algselt planeeritud. Seega tuleb tarnetingimusi võtta arvesse juba siis, kui veohindade ligikaudset maksumust arvutatakse.
Näiteks CFR, CIF, ja FAS Incoterms nõuavad, et ostja maksab kõik kulud sihtkoha sadamas ja korraldab transpordi sadamast lõppsihtkohta. Terminitega tutvumata võivad ostjad ekslikult eeldada, et saadetis toimetatakse lõppsihtkohta, ja peavad halva üllatusega leppima, kui saadetis saabub sihtsadamasse.
Londonist Shanghaisse suunduva saadetise puhul tähendab tarnetingimus CIP Shanghai, et Ühendkuningriigi müüja vastutab kauba transportimise eest ostja määratud sihtkohta, antud juhul Shanghaisse. Risk läheb aga ostjale üle kauba laadimisel müüja ruumidest. Vastavalt CIP tarnetingimusele peab müüja kindlustama kauba ka transpordi ajal ostja kasuks.
Kui kaup saabumisel kahjustub, hüvitab müüja kindlustus selle ostjale, sest see oli CIP-lepingus kirjas. CPT kohaselt kannab ostja kahju ise.
Seega on äärmiselt oluline mõista teie rahvusvahelise saadetisega seotud tarnetingimusi. Selleks tuleb teada, kuidas tarneklausleid loetakse ja mida need üldse tähendavad. Üldiselt võib tingimused jagad nelja kategooriasse, vastavalt sellele, millise vastutuse nad müüjale ja ostjale panevad:
Nagu eespool näha, peaksid ostjad tarnetingimustele tähelepanu pöörama juba siis, kui nad mis tahes liiki saadetise puhul tarnekulusid esitavad – olgu need siis maismaa, õhu- või meretranspordiga. Mõned tarneklauslid panevad suurema vastutuse müüjale, teised võivad jällegi müüjale atraktiivsemad tunduda. Igal juhul tasub tingimusi paika pannes olla teadlik ka võimalikest viivitustest, mis rahvusvahelisi saadetisi mõjutada võivad, ning mõelda alati iga stsenaariumi peale, et leida just teile parim lahendus.
Mõistes nüüd, miks tarneklauslid olulised on ja kuidas neid liigitatakse ning kasutatakse, on aeg igaühega neist lähemalt tutvuda. Järgnevalt oleme põhjalikult kõik tarnetingimused lahti seletanud. Ühtlasi leiate põhjaliku tabeli kõikide tarneklauslite, nende riskide, kulude ja selgitustega siit.
Lisaks tarneklauslitele võivad rahvusvaheliste saadetistega, eriti meretranspordiga tegelevad isikud, kokku puutuda täiendavate terminite ja lühenditega. Ülevaate mereveoterminitest koos tarnetingimustega leiate sellelt leheküljelt.
Need tarneklauslid on tuttavad kõigile rahvusvahelistele logistikaettevõtetele, kaupmeestele, tootjatele, eksportijatele ja importijatele. Iga tarnetingimus on tarnelepingu liigi lühend. Käesoleva väljaande – Incoterms 2020 – tingimused kehtivad kõigi transpordiliikide puhul.
Müüja teeb kauba oma ruumides kättesaadavaks, kuid ostja kannab kõik kauba lõppsihtkohta viimisega seotud kulud ja riskid. See klausel paneb maksimaalse kohustuse ostjale ja minimaalse kohustuse müüjale. EXW kasutatakse tavaliselt siis, kui tehakse esialgne pakkumine kauba müügiks ilma transpordikuludeta.
Kui pooled soovivad, et müüja vastutab kauba laadimise eest ning kannab laadimisega seotud riskid ja kulud, tuleb see eraldi selgeks teha, lisades müügilepingusse konkreetse sõnastuse.
Müüja kohustuseks on teha tollivormistus ekspordil ja tarnida kaup kindlaksmääratud kohta, sealhulgas võib kohaks olla müüja enda ruumid. Kauba võib tarnida ostja poolt nimetatud vedajale või mõnele teisele ostja poolt nimetatud isikule.
Müüja vastutab kauba laadimise eest ostja vedaja peale, kui tarne toimub müüja ruumides. Kui tarne toimub mõnes muus kohas, loetakse, et müüja on kauba üle andnud, kui selle transport on jõudnud nimetatud kohta ja ostja vastutab nii kauba mahalaadimise kui ka selle laadimise eest oma vedajale.
Müüja maksab kauba veo eest kuni nimetatud sihtkohta sihtriigis. Kuid kaup loetakse tarnituks, kui see antakse üle esimesele või peamisele vedajale. See tähendab, et risk läheb ostjale üle kauba üleandmisel ekspordiriigis asuvas veokohas nimetatud vedajale. Müüja on oma kohustuse täitnud siis, kui kaup antakse vedajale üle, mitte siis, kui see jõuab sihtkohta.
Müüja vastutab lähteriigis tekkivate kulude eest, sealhulgas eksporditolli- ja veokulude eest, mis on seotud kauba saatmisega nimetatud sihtkohta. See võib olla kas lõppsihtkoht, näiteks ostja hooned või sihtsadam. Selles peavad müüja ja ostja siiski kokku leppima.
Sarnane CPT-ga, kuid müüja on kohustatud vormistama kauba transpordiks kindlustuse ostja kasuks. Incoterms 2020 kohaselt peab müüja kindlustama kauba 110% ulatuses lepingujärgsest väärtusest. Ka siinkohal on müüja oma kohustuse täitnud siis, kui kaup antakse vedajale üle, mitte siis, kui kaup jõuab sihtkohta. Risk läheb müüjalt üle esimesele vedajale kauba üleandmisel.
Müüja kohustus on täidetud, kui kaup on valmis mahalaadimiseks määratud sihtkohas. Ostja kannab kauba mahalaadimise kulud ja riskid, korraldab vajaduse korral impordi tollivormistuse ja impordimaksude tasumise.
Müüja on kohustatud tarnima kauba ja selle nimetatud sihtkohas maha laadima. Müüja katab kõik transpordikulud, sealhulgas eksporditasud ja veokulud, mahalaadimise põhivedajalt sihtsadamas ja sihtsadama tasud, ning võtab kogu riski enda kanda kuni sihtsadamasse või -terminali saabumiseni.
Müüja kohustus on täidetud pärast kauba mahalaadimist kindlaksmääratud sihtkohas ja ta kannab riski kuni sihtkoha sadamasse või -terminali saabumiseni. Kõik kulud pärast mahalaadimist (näiteks tollivormistus, imporditollimaksud ja järelvedu) kannab ostja. Oluline on siiski märkida, et kõik hilinemis- või seisumaksud terminalis maksab üldjuhul müüja.
Müüja vastutab kauba tarnimise eest nimetatud sihtkohas asuvasse kohta ning tasub kõik kauba sihtkohta toimetamisega seotud kulud (sh impordi tollivormistus ja impordimaksud). Ostja vastutab kauba mahalaadimise eest. Risk läheb ostjale üle kauba üleandmisel nimetatud sihtkohas.
DDP eeldab, et müüja on teadlik kõigist ostja riigis kehtivatest maksudest ja eeskirjadest ning seetõttu tuleks seda tarneklauslit kasutada ettevaatlikult.
Need on neli Incoterms 2020 tarneklauslit rahvusvahelise kaubanduse jaoks, kui vedu toimub täielikult veeteed pidi.
Tuleb märkida, et need tarnetingimused ei sobi üldiselt konteinerites toimuvate merevedude jaoks. Selle põhjuseks on asjaolu, et risk ja vastutus lähevad üle siis, kui kaup laaditakse laeva pardale – konteinerites on kauba seisukorda aga võimatu kontrollida.
Saadetis loetakse kohale toimetatuks, kui kaup on paigutatud ostja laeva kõrvale määratud lastimissadamas. See tähendab, et ostja kannab sellest hetkest alates kulud ja riskid. FAS eeldab, et müüja teeb kauba ekspordiks tollivormistuse vaikimisi. Alternatiivse korralduse puhul tuleks müügilepingut muuta.
Müüja kannab kõik kulud ja riskid kuni kauba laeva pardale laadimiseni. Müüja kohustuste hulka kuulub ka kauba ekspordi tollivormistus lähteriigis.
Müüja maksab kauba veo eest kuni nimetatud sihtsadamani. Risk läheb üle ostjale, kui kaup on eksportriigis laeva pardale laaditud.
Müüja vastutab lähteriigi kulude eest, sealhulgas eksporditolli- ja veokulude eest vedamisel nimetatud sadamasse. Kaubasaatja ei vastuta sadamast lõppsihtkohta toimetamise ega kindlustuse ostmise eest.
Müüja tasub transpordikulud kuni kaup on sihtsadamas tekilt maha laaditud. Müüja peab tegema ka ekspordi tollivormistuse, korraldama transpordi sihtkoha sadamasse ja vormistama kauba kindlustuse ostja kasuks. Samas, müüja risk lõpeb kauba üleandmisega vedajale.
Tarneklauslid annavad olulist teavet rahvusvaheliste vedude kulude, kohustuste ja riskide kohta. Oluline on pöörata tähelepanu tarnetingimustele nii kaupmehe või tootja hinnapakkumiste saamisel kui ka transpordi- ja logistikateenuste puhul.
Tarneklauslite mittetundmine võib otsustada, kas saate oma saadetise õigeaegselt kohale või peate ise täiendavaid tarnekulusid maksma ja viimase miili tarnet korraldama hakkama.
Tabel 1. Incoterms 2020.